Digihügieeni parandamisega loome usaldust ka digiriigi vastu

Psühholoogid on ammu tuvastanud inimesele omase mõtlemisvea – kaldume pigem uskuma asju, mis sobituvad meie seniste teadmiste ja hoiakutega. Mõne erakonna valijatel on ilmselt lihtsam uskuda, et valimiskaotuse põhjuseks ei ole mitte valijate tahe, vaid Eesti üsna ainulaadne digitaalne hääletamisvõimalus.

Usun, et kahtlused e-valimiste suhtes on pigem poliitiline kui sisuline teemaarendus, aga sellest kaasusest võiksime tegelikult õppida hoopis midagi muud: ühest küljest oleme harjunud oma digiriigi ja -teenustega, teisalt on meie inimeste arusaam oma digitaalsete tegevuste ja klaviatuuri taga tehtud otsuste mõjust vähene.

Küsimus, kas peaksime üht või teist digitaalset lahendust usaldama, tekib siis, kui keegi meie jaoks autoriteetne isik selle tõstatab. Kahtluse alla ei peaks seadma mitmekordselt turvatud e-riigi lahendusi, küll aga tasuks järele mõelda argielu üle, kus teeme automaatselt digimaailmas kohati täiesti läbimõtlemata otsuseid.

Allkirju valgele paberile jagame lõdva randmega

Elevant toas on see, et ehkki oleme harjunud tegema paljusid asju mugavalt digimaailmas, ei tea me sageli (ega peagi teadma), kuidas moos kommi sisse saab ehk mis arvuti või telefoni ekraani taga toimub.

Riigi või ettevõtete end tõestanud digiteenuste puhul võime olla õigustatult kindlad, et need on usaldusväärsed. Küll aga on probleem, et Eesti inimesed ei saa sageli üldse aru nende liigutuste ja otsuste tähendusest, mida nad ise digimaailmas toimetades teevad. Lisaks laiendame oma usaldust riigi ja meile tuntud ettevõtete suhtes sageli ka mis tahes muudele digilahendustele, mis seda tingimata ei vääri.

Miks usaldavad ja jagavad meie inimesed sinisilmselt kõikvõimalikku internetist leitud sisu, mille osas pole mingit kindlust, et allikas, kust see tuleb, on usaldusväärne? Või miks võitlevad pangad ja politsei juba mitu aastat küberpettustega, mille tõttu tuhanded eestimaalased on kaotanud oma säästud lootuses teenida kiiresti palju raha või leida võhivõõrale oma sääste üle kandes elu armastus Aafrikast? Miks on sadu inimesi, kes sisestavad oma mobiil- või Smart-ID PIN-koodid, kui telefoniekraanile tuleb vastav teade, ehkki nad ise ei ole parajasti ühtegi digiteenust kasutamas?

IT-ettevõttes näeme, et kehv küberhügieen tuleb inimestega kaasa ka tööle. Kahjuks pole Eestis haruldased olukorrad, kus ettevõtte või omavalitsuse server asub IT-juhi koduarvutis, inimesed töötavad vananenud ebaturvalise tarkvaraga, tööarvutitega aetakse rahulikult isiklikke ja mitte kõige turvalisemaid asju või on ettevõtte juhi ID-kaardi PIN-koodid kollase märkmepaberiga sekretäri arvutiekraani küljes, sest mine tea, millal või kellel neid vaja läheb.

Mingil moel on see kõik loomulik: digimaailm areneb meeletu kiirusega ja meie teadmised ei tule samas tempos kaasa. Lisaks on digitaalsete teenuste pakkujate eesmärgiks luua inimestele võimalikult lihtsaid ja intuitiivseid lahendusi, kus kasutaja ei peaks ise kaasa mõtlema. See toobki paraku aga kaasa just soovitu: inimesed ei mõtle, kui digimaailmas toimetavad.

Ei saada näiteks aru, et päriselus on mobiil-ID PIN2 sisse toksimine suvalisel veebilehel nagu allkirja andmine valgele paberile, teadmata, millele alla kirjutate, või et internetipanga kasutajatunnuse andmine võõrale inimesele on samaväärne oma koduse aadressi jagamisega suvalisele sellile tänaval.

Küberhügieeni baasteadmised igaühele

Loomulikult pole see mingi mustvalge rehkendus ja sarnased probleemid on ka teistes ühiskondades. Siiski tahaksin (võib-olla ka veidi sinisilmselt) arvata, et Eesti kui üks maailma enim arenenud digiriike, mille elanikkond pole ka teab mis suur, saaks paremini.

Olen kindel, et Eestis on keskmisest paremate IT-teadmistega inimesi ühiskonnas rohkem kui enamikus riikides. Oleme päris palju tegelenud sellega, et õpetada inimestele selgeks, kuidas kasutada arvutit või nutiseadmeid, meie eakad toimetavad edukalt netipankades ja sotsiaalmeedias.

Paraku pole me samavõrra tegelenud inimeste baasteadmiste edendamisega selles osas, kuidas oma isiku, andmete ja vara turvalisus internetiavarustes toimetades tagada. Ehk oleks aeg?

Iga IT-inimene harib kolm inimest ja ülesanne täidetud

Ühest küljest peaks elementaarse küberhügieeni edendamine elanikkonnas kindlasti olema riigi ülesanne. Riik tegelebki sellega, aga ennekõike noortega, kuna selleks on haridussüsteemi näol olemas infrastruktuur. Ent koolinoored on digitaalsed pärismaalased, kes sageli on neil teemadel targemad kui nende õpetajad.

Probleem on hoopis mujal. Kuidas jõuda inimesteni, kes tegelikult abi vajavad, keskealiste ja eakateni? See oleks omal moel tiigrihüpe 2.0, kui suudaksime luua digiohtudest teadliku ühiskonna.

Ma usun, et kõigil IT-alaste baasteadmistega inimestel ja päris kindlasti IT-ettevõtete töötajatel võiks ja peaks olema selles oma roll, et oma lähiümbruses inimesi harida. Kui igaüks meist võtaks aastaeesmärgiks kolme lähedasega rääkida, saaksime kindlasti kaetud terve Eesti, olen selles üsna kindel.

Ei ole etiti keeruline vestelda tunnike vanemate või sugulastega, veendumaks, et nad saavad aru, mis on digimaailmas mõistlik ja turvaline ja mis mitte. Ilmselt ei võtaks meil tükki küljest ka see, et õpetada lähedastele, miks on vaja teha tarkvarauuendusi või aidata pereliikmete arvutitesse panna viirusetõrje.

Tulles tagasi alguse juurde, on probleem kindlasti ka suhtumises. Veelahe, mida näeme ühiskonnas paljude muudegi teemade puhul, avaldub ka siin. Digitaalse kirjaoskuse filigraanselt omandanud, kes meedias ka näiteks e-valimiste turvalisusest kõnelevad, räägivad enda jaoks iseenesest mõistetavatest asjadest kergelt moraliseerival toonil ja kasutades sõnavara, mis on paljude jaoks sama arusaamatu kui hiina keel.

Inimesele, kes alles lugema õpib, pole mõistlik toppida tutvumiseks klassikalist kirjandust. Alustama peab ikka aabitsast. Nii ka digitaalse kirjaoskuse puhul. Olgu tegu e-valimiste või argielu digitoimetustega, kui eesmärk on, et inimesed saaksid sisust piisavalt aru, ei maksa minna selgitusi jagama eksperdi positsioonilt ja erialaseid sõnu tulvil tekstiga.

Nii riigil kui ka vastavate teadmistega ühiskonnaliikmetel on võimalus luua rohkem usaldust ka digiriigi enda suhtes, kui suudame inimestele arusaadaval viisil selgitusi jagada ning anda baasteadmised, kuidas netiavarustes turvaliselt toimetada. Kui seda teeme, võiks tulevikus ehk vähem kõlapinda leida ka teemaarendused näiteks e-valimiste usaldusväärsusest.

Ilmunud: 3.04.2023

Anneli Heinsoo: digihügieeni parandamisega loome usaldust ka digiriigi vastu | Arvamus | ERR